http://parnu.postimees.ee/4154587/mart-paumae-lastele-on-tahtis-tunnustus-ja-kiitus

Kaks viimast söötu ja meisterlik lõpetamine. Just nii lihtne on kunagise tipuründaja ja teeneka noortetreeneri Mart Paumäe arvates vastase väravavõrku sahistada.

Paumäe lõi suvepealinna vähemalt 1000pealise publiku rõkete saatel palle puuri peamiselt 1980. aastatel. Ühes legendidega elavad vägiteod siiani. Nii nagu 18 aastakäigu õpilaste kaudu levivad jutud elavast spordileksikonist ja muidu muheda jutuga mehest.

Autor ja intervjueeritav sinatavad üksteist, kuna on harjunud aastaid omavahel nii suhtlema.

Väga paljud peavad sind legendiks. Mõni spordikauge inimene pole su nime jälle kuulnudki. Kuhu end ise sellel skaalal paigutaksid?

Nägin vahel unes, et jalad on korras, teen trenni, olen jube heas vormis ja mängudeks valmis.

Mul on selline harjumus, et juba noorusest peale olen paljudele seletanud, et olen kõige parem, aga seda rohkem pulli pärast. Sa oled kindlasti lugenud läbi kõik Muhammad Ali raamatud. Temagi muudkui ärples kõigi ees, et on parim. Ta vist inspireeris mind.

Päris paljud inimesed, kes on teinud sporti, mind ikka teavad. Tütar Pamela oli mul üle tüki aja külas. Ta oli kuulnud, kuidas kaks sõpra vestlesid omavahel legendidest. Siis üks oli öelnud vahele, et Mart Paumäe on samuti legend. Teine oli öelnud, et jaa, ta oli minugi treener.

Paljud sinu praeguseks meheikka jõudnud kunagised õpilased käivad sageli sinu juures sporti vaatamas. Eriti põnevate võistluste aegu on sinu telefon punane. Kui oluline on sulle kontakt kunagiste õpilastega?

See on hirmus lahe, tõeliselt kihvt. Lahe on hoopis teisel tasandil kokku saades näha, et nad on jäänud oma hingelt sellisteks kuttideks, kellena ma neid mäletan: toredateks ja edasipürgivateks. Varem spordis, nüüd muudel elualadel. Aga spordiarmastus ja -pisik on jäänud. Need kohtumised soojendavad alati südant.

Oled olnud jalgpallitreener umbes 31 aastat. Viimastel aastatel on lisandunud töö Raeküla kooli spordiklassis. Mäletad sa, kui palju poisse on sinu käe alt läbi käinud?

Alates 1985. aastast on olnud 18 aastakäiku. Igas grupis on olnud kusagil 17–20 poissi.

Töö Raeküla koolis mõjub uue impulsina. See on huvitav ja vastutusrikas.

Kui palju on noored ajaga muutunud?

See pole küll reegel, kuid kokkuvõtlikult võib öelda, et praegu on laste tähelepanu võita natuke raskem kui varem, kuna nad on hajevil. Osa on mõtetega arvutimängude või oma telefoni juures. Mõni küsib pärast 35. minutit: treener, millal trenn läbi saab? Kunagi tuli rohkem ette, et kui ütlesin: “Viie minuti pärast on trenn läbi”, nõudsid nad: “Mängime veel, teeme veel pool tundi!”.

Need ei pruugi olla reeglipärasused, aga mõni laps on selline, kelle vanem on pannud maast madalast trenni. Poiss käibki kohusetundlikult trennis, talle meeldib seltskond ja võistlustel käia. Ja võib-olla mitte võistluste pärast, vaid tore on bussis koos sõita, natuke möllata ja pärast mängu võistkonnaga poodi minna. (Naerab.) Ehk polegi jalgpalli mängimine talle nii tähtis. Ja ega kõik olegi loodud jalgpallifanaatikuks. Igaühele tuleb anda võimalus.

Kalakombinaat/MEKi toonane mängiv treener Jüri Saar on rääkinud karikafinaalist Jõhvi Estoniaga. Olid saanud trauma, käinud operatsioonil, jäänud palavikku, kuid läksid treeneri nõudmisel siiski mängima ja lõid lisaajal, 98. minutil mängu ainsa värava. Kui palju nüüd selliseid raudmehi on?

Kindlasti neid on. Ega Jüri Saar kõike päris õigesti mäleta. Kui olla täpne: see operatsioon oli mul viis aastat varem, 1985. aastal. 1990. aastal, kui olime lõunalaagris, väänasin päris tugevasti põlve. Oli ristatisidemete osaline rebend või midagi sellist. Põlv oli täiesti läbi ja terve hooaja ma mängida peaaegu ei saanud. Treenisin rahulikult poisse ja olime suvel laagris. Jalg paranes omasoodu. Täpselt karikafinaaliks sügisel hakkas terveks saama.

Kui Jüri ütleb, et ta käskis mul kaasa minna, las ta ütleb. Mina ütlen nii, et läksin kaasa ega saanud aru, miks Jüri ei pannud mind põhikoosseisu, kuigi ütlesin, et olen mänguks valmis. See oli minu versioon tookord. Praegu saan loomulikult aru, et raske on panna kogu hooaja vigastatud olnud mängijat mängu. On karikafinaal ja meeskond on mänginud läbi hooaja kindla koosseisuga. Nüüd saab vigastatud mängija äkki terveks ja panna ta sisse ...

Ma ei usu, et oleksin öelnud: ma ei tule karikafinaali mängima. Minu mälu on parem kui Jüril, kuna ta on minust vanem. Ta ajab mingisuguse teise mänguga segamini.

Mul on meeles, et Rüütli Tarmo tõmbas teisel poolajal jala päris tugevasti ära ja läksin umbes 20 minutit enne teise poolaja lõppu sisse. Pool väravalöömise aust annan heale sõbrale Saali Jaanile, kes võitluses vastase kolme kaitsjaga suutis peale jääda ja andis penaltipunktist täpse söödu.

Koer Potvin sai nime legendaarse hokimängija Denis Potvini järgi. “Gretzky nime ei saanud panna – tema on liiga kuulus,” tõdes Mart Paumäe. / Mailiis Ollino

Oled öelnud, et mängudel on tähtis laste hea emotsioon, kuid samal ajal on alati oluline võita. Kui lihtne või keeruline on nende kahe eesmärgi vahel tasakaalu leida?

See oleneb meeskonna üldisest motiveeritusest ja sisekliimast. Väga palju sõltub, kui tugevad ja mõjuvad isiksused on meeskonna liidrid. Kui liidrite mõju tiimile pole sportlikus mõttes hea, ei tekigi võitluslikku ega võidutahtelist kollektiivi. Kui liidrid tõmbavad kogu seltskonna endaga kaasa, tahavad teisedki minna möllu ja lahingusse. Nad ei taha olla kehvemad ega teisejärgulises rollis. Kui on ikka tunne, et oleme võimelised võitma, kujuneb mäng ise selliseks, et ei tekigi teistsugust suhtumist. Mängime, nagu üks korralik jalgpallimatš peab olema.

Tihti on päris mõnus, kui saab mängida mängu pärast. Et ei oleks kaotuste pärast suuri üleelamisi. Teinekord on väga valusaid kaotusi. Näiteks oleme kaotanud noortega karikaturniiri poolfinaalis penaltidega, kuigi juhtisime viis minutit enne lõppu 2:0. Sellistel momentidel tuleb nii palju kui võimalik kaotusvalu ära võtta. Tuleb mängijaid lohutada, panna kõik oskused ja teadmised käiku, et nad seda nii rängalt üle ei elaks. Mäng on mäng.

Millised on laste juhendamise peamised eripärad võrreldes täisealiste treenimisega?

Täiskasvanutega on rohkem rutiini ja kindel programm. Lastele on vaja leida erisugust tegevust, mis oleks mänguline, vaheldusrikas. Kindlaid sööduharjutusi ei tasu ehk liiga kaua järjest teha.

Lastele – see kehtib muidugi täiskasvanutegi puhul – on tähtis tunnustus ja kiitus. Laps saab kindlasti innustust, kui ta tunneb, et miski tuli hästi välja ja treenergi märkab seda. Viimasel ajal olen täheldanud, et on mindud ülevoolavalt kiitvaks. Seda ma nii väga ei poolda.

Siis laps ei arene?

Siis võib tekkida liigne rahulolutunne. Saad 11–13aastaselt üleliia kiita, kuid tuleb kätte vanus, kui vaatad vastu tõelisele maailmale ja tugevale jalgpallitasemele. Siis lähed mõnda teise treeningurühma ja tuleb välja, et sa polegi nii hea mängumees, kui treener on lasknud kogu aeg välja paista. Võib tekkida tagasilöök. Hirmus suurt mee moka peale määrimist ei pea ma vajalikuks.

Jälgid ulmeliselt palju sporti. Mida naine sellest arvab?

Võib-olla on ta vaadanud ära mõne jalgpalli-MMi finaali. Ta pole väga spordiinimene ega tunne selle vastu mingit huvi.

Jutt, et ma vaatan ulmelises mahus sporti, ei pea enam paika. Vastupidi. Spordisündmusi tuleb praegu nii palju kätte. Olen valiv. Toon konkreetse näite: ma ei vaata peaaegu üldse jalgpalli meistrite liigat, välja arvatud kusagil veerandfinaalidest. Hommikul mõtlen, et õhtul tuleb kihvt mäng. Selleks ajaks olen jalgpallist tüdinud ja viskan vaid korra pilgu peale.

Mida ma kindlasti vaatan, on maailma parim hokiliiga NHL, eriti Stanley karika mängud. Need on hingematvalt põnevad.

Aga kas naine pole vahel nurisenud, et mis sa seda sporti vaatad, mine tee parem hoovis tööd?

Ei, kõik teavad, et see on püha asi. Sellisel puhul võivad kõik asjad jääda tegemata. Kui on näiteks maailmameistrivõistluste finaal ja mängivad Brasiilia ja Saksamaa, ei saa ju minna ja hakata tegema midagi muud. Usun, et kui maja läheks põlema, siis võib-olla kutsuksin pika peale tuletõrje. (Muigab.)

Lapsepõlvest saati on mul nii olnud, et suuresti tänu minu isale on sporti peetud au sees. Minu ema ja õde polnud ehk huvilised, aga vähemalt püüdsid välja näidata, et tunnevad natuke huvi.

Mart Paumäe pakkus, et see pilt temast võib olla tehtud 1981. aastal. / Erakogu

Sinu ammune õpilane meenutas, et kunagi salvestasid jalgpallimatše oma naise seebiseriaalide VHSidele.

(Naerab.) Seda ma ausalt öeldes ei mäleta. Võis olla küll, et oli vaja mingi kõva mäng ära lindistada ja parasjagu polnud tühja kassetti käepärast. Usun, et ma ei teinud seda meelega.

Olen kuulnud legendi, et olid parasjagu sõjaväes, kui Brasiilia langes 1982. aasta MMil konkurentsist. Olid nii vihane, et võtsid luua ja pühkisid üksi terve platsi puhtaks.

Vihast oli asi kaugel. Põhimõtteliselt oli saabunud maailma lõpp. Brasiilia oli näidanud sinnamaani elegantset, ilusat ja küpset mängu. Püüdsin kuidagigi seda meeleheidet leevendada.

See oli suur, umbes 60x90-meetrine plats, kus sõdurid marssisid ja kus korraldati rivistusi. Võtsin korraliku luua ja pühkisin platsi väga hoolikalt puhtaks. Minu mäletamist mööda oli tookord nädalavahetus, mil sõduritel polnud mingeid kohustusi. Teenisin Nõukogude armees Tammsaare väeosas.

Brasiilia oli mul tohutu lemmik. Nende mäng oli ülejäänutest nii erinev. Nüüd on need vahed kadunud. Üks päev vaatasid näiteks Argentinat: jube elegantne, vägev, kihvt. Kui järgmisel päeval tulid väljakule brasiillased, vaatasid, et Argentina on nende kõrval nagu mingi külameeskond.

Miks oleks linnale vaja tugevat jalgpalli esindusmeeskonda?

Usun, et hea jalgpallimeeskond on hea näitaja. Mis jalkameeskond selles linnas on? Aa, loomulikult, see on väga kõva sats.

Mul on lapsepõlvest meeles, et kui käisin Kalevi staadionil jalgpalli vaatamas, oli staadion alati puupüsti rahvast täis. Viis minutit enne mängu algust jõudsid piletijärjekorda, kümme minutit pärast avavilet pääsesid sisse. Kui sa sinna lõpuks said, oli aura võimas, õhk värises pingest ja rahva kaasaelamisest.

Hiljem ise mängides oli kontrast võrreldes teiste linnadega kõva. Ma ei julge keskmist arvu välja pakkuda, kuid arvan, et alla 1000 vaataja polnud kunagi. Mul on meeles 1983. aasta avamäng Raeküla staadionil Jõhvi Estoniaga. Võitsime 4:2, järgmisel päeval Pärnu leht kirjutas, et mängul oli 4000 pealtvaatajat.

Tundub, et muru oli siis tunduvalt rohelisem.

Ilmselt oli. Arvan, et jalgpalliväljakutel oli see ka hoopis konarlikum kui praegu. Hea kvaliteediga muruväljakuid oli Eestis suhteliselt vähe, aga sellest ei lasknud keegi end häirida.

Kindlasti jälgid kunagise tipuründajana oma ründajate mängu valvsamalt.

Pisut. Näiteks: kui näen, et oleks võinud olukorra teisiti lahendada. Mõnikord lähevad mõtted ründajaga kokku: tegi täpselt nii, nagu oleksin isegi teinud. Teinekord olen olnud lausa üllatunud, kui poiss on leidnud väga originaalse lahenduse, mille peale poleks osanud ise tullagi.

Mingitel hetkedel pööran tähelepanu, kui ründaja kaob ära: ta pole domineeriv ega vastase kaitseliini terroriseeriv. Ta on mees väljakul, kuid mitte ründaja, keda vastase kaitsjad peaksid kartma.

Millised väärtused peavad sinu õpilased peale mänguoskuse kindlasti kaasa saama?

Teinekord tahaksin neid väärtusi mänguoskustest rohkemgi toonitada. Peab olema konkreetne ausus. Rängad valemängimised, räiged simuleerimised, ebasportlikud, poolhuligaansed vead – neid ei tohi kindlasti olla. Tahaks, et lastel oleks austus mängu, iseenda ja vastase vastu.

Vahel olen tabanud end mõttelt, et Maradona olnuks positiivses mõttes veel kuulsam mängija, kui ta läinuks 1986. aastal pärast käega löödud väravat kohtuniku juurde ja öelnud, et lõi selle käega. Võib-olla kõlab see ebaloogiliselt. Maradona on isegi öelnud, et inglased suhtuvad, nagu ta oleks nende rahakoti ära varastanud. Et tema oli mängija, kohtunik oli kohtunik ja mõlemad tegid oma tööd. Ühest küljest on see inimlik lähenemine, aga tagantjärele tundub, et Maradona oleks toona ausalt käitudes suurem. Ta on muidugi niigi väga suur.

See ausus tuleb kindlasti muudel elualadelgi kasuks.

Ma seda tahangi rõhutada. Võin tuua konkreetse näite: tavaliselt on staadionitel ikka nii, et kui trenn lõpeb, tuleb väravad kuhugi ära tõsta. Eks need ole üsna rasked, kuid meeskonnas peitub jõud. Mõnel poisil oli taktikaline kavalus, mida ma alguses ei tabanud äragi. Tasapisi hakkasin taipama, et kui trenn hakkas lõppema, ütles mõni poiss, et käib vetsus ära. Raeküla staadionil on vets küll sealsamas, aga nad passisid seal, kuni väravad olid tassitud.

Iseendale võib kutt tunduda jube kavalana, aga see õõnestab tiimitunnet. Pigem läheme kogu tiimiga selle värava juurde, tõstame selle kõmm! ära ja trenn on ilusti lõpetatud. Mingist vanuserühmast on mul meeles kaks–kolm poissi, kes üritasid olla teistest paremad. See on väga kehv.

Mõni on aga väga abivalmis ja tuleb ise küsima, kas midagi on vaja pärast trenni platsilt kokku korjata.

Kui sageli on tulnud mõnda kutti karmilt korrale kutsuda?

Vahel tuleb ikka ette. Kõige halvem on olukord, kui mängijate vahel tekib konflikt. Kõige tähtsam on sellele väga kiiresti ja konkreetselt reageerida. Rääkida kõigi osalistega eraldi ja püüda asja tuum nendeni viia, et see jõuaks kohale. Teinekord on seda väga vaja. Näiteks kui tulevad uued poisid trenni, võib tekkida vastasseis. Põhjendamatu, tingitud eimillestki.

Üldiselt on nii, et mida väiksemad on lapsed, seda kiiremini nad saavad omavahel sõbraks ega ole mingit probleemi. Hiljem tekivad isiksused ja enesekehtestamine: keegi tahab olla kellestki parem või kellelegi halvasti öelda. Ta ei pruugi olla üldsegi halb poiss, kuid tahab esineda.

Need on halvad momendid, mis võivad tekkida ootamatult. Alati ei oska situatsiooni ettegi näha: kõik on rahumeelne, aga korraga keegi plahvatab või reageerib mingis olukorras üle. Nende juhtumite lahendamised on hea õhkkonna säilitamisel võtmetähtsusega. Üldiselt tuleb olla valvas.

Sinu 23aastaselt alanud treenerikarjäär oli üsna olude sund. Kimbutama hakanud vigastused andsid mängijakarjääri lõpust märku. Kui palju kripeldab, et juba 27aastaselt pidid putsad varna riputama?

Ausalt öeldes praeguseks enam ei kripelda. Vahetult pärast seda, kui karjäär oli lõplikult läbi, nägin vahel unes, et jalad on korras, teen trenni, olen jube heas vormis ja mängudeks valmis. Mäletan, et mul oli väga kahju. Nüüd mõtlen pigem, et võib-olla oligi 27aastaselt paras aeg lõpetada.

Lõpetamise põhjus oli sama vigastus, mis mul oli enne karikafinaali 1990. aastal. Hooaja lõpus mängisin veel mõne mängu Eesti meistrivõistlustel. Mõlemad jalad olid teibitud. Peale põlve andis aeg-ajalt tunda lihaserebend, mis mul oli 1985. aastal.

Aga kas tunnetus on säilinud?

Isegi kui poistega enam tihti kaasa ei mängi, on mingeid harjutusi vaja neile ette näidata. Pallitunnetus ei kao.

Kunagi võistlesid Ott Mõtsnikuga palli pea peal hoidmises. Mõlemad hoidsite üle kümne minuti, kuid napilt kaotasid. Kui kaua nüüd seda suudaksid?

Kaks–kolm aastat tagasi proovisin. Suure pingutusega hoidsin minuti ära. Mitte seepärast, et poleks suutnud palli pea peal hoida, vaid kehale muutus raskeks asendit hoida ja hakkas valu tegema. Kunagi oli nii, et valus hakkas seitsmendast–kaheksandast minutist ja siis suutsin hoida ehk paar–kolm minutit.

Lapsena sai neid trikke palju harjutatud ja treenitud. Polnud seda arvutiteemat. (Naerab.) See ei röövinud meie seltskonnast inimesi. Meie piirkonnas käis tohutu võitlus selle peale, kelle käes on žongleerimise (jalgade, põlvede ja peaga palli kõksimise, L. H.) rekord. Tänava teisest otsas tuli teade: “Kuule, Peeter tegi 23!” Siis hakkasid kõik ülejäänud õudsalt pingutama ja harjutama. Mul on meeles, et esimene arvestatav rekord oli neli.

Praegusel ajal pühendatakse sellisele tegevusele aega suhteliselt vähe. See on mängija kodune ülesanne. Olen pannud poistele südamele, et kui te ei taha iga päev, tehke kolm–neli korda nädalas, iga kord pool tundi. Muidu on nii, et olete varsti juba suured poisid, aga pall ei kuula sõna.

Mida tähendab jalgpall sulle?

Põhiline tegevus ja eluviis, midagi väga olulist minu elus. See on määratuid masse haarav tegevus. Siin on midagi sellist, mis köidab inimesi tohutult. Tean inimesi, kes polegi eriti spordihuvilised, aga neis on mingi üüratu jalgpallifänlus. See on nagu maailma mäng.

Aga oma naist pole sa jalgpalli usku meelitanud.

See on selline asi, mida kahjuks ei saagi teha. Mindki ei saa meelitada kuhugi kudumise või õmblemise ringi. Teinekord tulen teisest toast ja ütlen talle: “Brasiilia pani Argentinale ära.” Ta küsib selle peale: “Mis ma selle teadmisega peale hakkan?” (Naerab.)

Kui Eesti mängis Brasiiliaga, tahtis tütar Pamela seda küll kaasa vaatama tulla. Brasiillastele elab ta ikka kaasa, aga stabiilset jalgpallivaatajat temast pole.

Mis sind peale spordi huvitab?

(Ohkab.) Ei oskagi öelda päris konkreetset asja, mis mind huvitab. Juba noorest peale on mul olnud oma kindlad lemmikud muusikud, keda olen fännanud ja kuulanud. Need on siiamaani. Tänapäeva muusikast ma suurt ei tea.

Eestis olid kõvad nimed, mis olid kindlad lemmikud: Magnetic Band, Ruja, Polyphon. Vist seepärast, et nad esitasid valdavalt omaloomingut.

Kuigi ma pole eriline spetsialist, oli Queen nagu Brasiilia koondis oma hiilgeajal: teistest nii konkreetselt üle! Lapsepõlvest kajab mulle siiani vastu biitlite muusika, aga veel kord: Freddie Mercury geniaalsus on võrreldav Brasiilia koondisega.

CV

  • Sündinud 10.11.1962 Pärnus.
  • Keskharidus.

Mängijakarjäär

  • 1980–1981 Pärnu KEK
  • 1984 Tallinna KSMK (pool hooaega)
  • 1981–1990 Pärnu Kalakombinaat/MEK

Treenerikarjäär

  • 1985–1989 Pärnu Kalev
  • 1989– ... Pärnu jalgpalliklubi
  • 2011– ... Raeküla kooli spordiklass

“Kuulge, teeme Alekseiga ka ühe pildi,” palus Mart Paumäe Raeküla staadionil pildistamisel. Aleksei Galkin treenis parasjagu Pärnu jalgpalliklubi lapsi. / Mailiis Ollino

Aitab alati

Sõber ja kolleeg Aleksei Galkin tõi esile, et Mart on eelkõige avatud ja tore inimene. “Kui on mingi probleem, võib alati tema poole pöörduda,” märkis ta.

Kuna Paumäe on kogenud treener, küsib Galkin sageli just tema käest nõu, kui seoses jalgpalliga on mingi probleem. “Olen kindel, et ta seletab asja meeleldi lahti,” sõnas Pärnu jalgpalliklubi treener.

Ehkki Paumäe on tuntud muheda ellusuhtumise ja terava huumori poolest, valitseb tema trennides kord. “Ma ei ütleks, et ta on range, aga talle meeldib, kui trennis on distsipliin paigas,” kinnitas Galkin. “Tal on see kindlasti esikohal.”

Paumäest palju noorem kolleeg pole kunagise Kalakombinaat/MEKi ründajat kunagi mängimas näinud. “Olen kuulnud, et ta oli ikka kõva tegija,” lausus Galkin. Kui ta pidi kunagi ülikoolis esimesel kursusel kirjutama kogenud Pärnu sportlasest ja treenerist, valis ta portreteeritavaks just Paumäe.

Back to top