http://www.parnupostimees.ee/3000563/raekula-kooli-lapsed-soitsid-lehmadele-kulla

Kaja Lillipuu, klassiõpetaja

Halinga piimafarm kutsus Raeküla kooli algklassilapsed vaatama loomi ja sedagi, milliseks kujuneb piima teekond lehmadelt meie lauale.

Linnalalapsed teavad ja tunnevad pildi järgi koduloomi ning oskavad rääkida sedagi, miks inimesed neid loomi peavad. Nüüd said nad tänu kooli hoolekogu esimehele Indrek Merile loomade kohta palju enamat teada.

Päev enne õppereisi oli Raeküla kooli 1. klassides väga ootusärev. Suuremad õed-vennad olid kodus rääkinud põnevast väljasõidust ja teadmistest, mida nad Halinga piimafarmist said. Nüüd tahtsid ka 1. klasside lapsed teada, kust lehmal piim tuleb ja millest ta seda teeb.

Koolitunnis uuriti pilte lehmadest, räägiti sellestki, mida lehmad söövad. Eriti meeldisid lastele vanaaegsed pildid, kuis lehmi käsitsi lüpsti. Elevust tekitas, kuidas lehm ikka suust lüpsab ja kana nokast muneb. Nupukamad arvasid kohe, et oluline on see, kuidas  kodulooma toidetakse: kui saavad hästi süüa, annavad vastu palju piima ja mune. Õige veidrad ja isegi natuke naljakad tundusid lastele lehmade “piimaaparaatide“ ja nende osade nimetused.

18. novembri hommikupimeduses startis järjekordne bussitäis koolilapsi Halinga poole. Mõnda aega sõitu ja nägidki lapsed metsaveerel paistmas suuri lautu. Laudas juba oodati, et näidata, kuidas lehmi suurfarmis lüpstakse. Lapsed olid hämmeldunud, et kogu töö teevad masinad, mitte lüpsjad, keda oldi vanaaegsetel piltidel näinud.

Edasi viis teekond lauta, kus lehmad elavad. Lehmad olid niisama uudishimulikud ja niisama kartlikud kui meie. Lastele oli üllatav, et lehmad on nii suured loomad. Veel rohkem pani lapsi imestama lehmade meelisroog, mis võhikule tundus lauda põrandal vedeleva pahnana, ja see, et lehmi toidab tünnikujuline tark robot.

See, mis veel ees ootas, oli suurim üllatus. Lapsed viidi uudistama tillukesi vasikaid, kellest kaks olid alles mõni hetk tagasi ilmale tulnud. Laste meel muutus pisut kurvaks teadmisest, et need pisikesed varsti emade juurest ära viiakse, sest vasikatele on eraldi laut.

Seejärel viidi lapsed ruumi, kus nad nägid, kuhu koguneb lüpstud piim, kuidas seda jahutatakse ja hiljem hiigeltünni nimega Tere suunatakse. „See on ju piima nimi,“ oli lastel äratundmisrõõm.

Piima teekond uuritud, kutsuti kõik farmi puhketuppa, kus kostitati maitsvate Tere kohukestega ja uuriti, mis farmielust meelde jäi. Lõpuks kiideti, et 1. klasside rühm oli ainus, kus keegi lastest ei pirtsutanud lehmade lõhna üle.

Maaelu on pisut teistsugune kui linnaelu ja kindlasti kuulub selle juurde loomalõhn. Raeküla kooli lapsed ei kartnud midagi, sest elus tuleb uurida paljutki. Meil oli hea meel, et nüüd sai selgeks, kuidas piim meie toidulauale jõuab.

Back to top