http://www.parnupostimees.ee/3146431/raekula-kooli-noorpere-tahistas-teatripaeva-tartus

Rahvusvahelisel teatripäeval võtsid Pärnu Raeküla kooli nooremad – 1.–5. klass – ette põhjaliku kultuurireisi Tartusse.

Selline üritus on meie koolis kujunenud traditsiooniks. Kahel eelneval aastal oleme käinud Talllinnas vaatamas muusikali „Shrek“ ja Viljandis muusikalavastust „Arabella, mereröövli tütar“.

Seekordne reis oli juba pikka aega ette planeeritud. Klassiõpetaja Kersti Koppel pani sügisel kinni piletid 233 lapsele Vanemuise teatri muusikalisele etendusele „Nukitsamees“. Hiljem lisandus veel mõtteid, mida vahvat ülikoolilinnas teha ja näha.

Nii vuraski viis bussitäit elevil lapsi juba hommikul Tartu poole, kaasas moonakott ja rõõmus tuju. Pea kolm tundi sõitu möödusid märkamatult ja võiski asuda nautima meeleolukat teatrietendust.

Kuigi Nukitsamees oli lastele ammuilma tuttav tegelane, haarasid tempokad laulud ja põnev lavakujundus vaatajad oma lummusesse ega lasknud igavust tunda. Huvitav oli jälgida, kuidas hiiglasuur kivirahn laval kerge vaevaga ümber pöördus ja metsakollide onniks muutus ning otse taevast laskusid alla jämedad puutüved, et mets tunduks tihedam.

Toredad olid kõndivad metsmaasikapuhmad ja tegelaste pea kohal sumisevad mesilased. Osatäitjatest olid värvikaimad kindlasti Metsamoor oma poegade ja vanaätiga. Merle Jäägeri kehastatud moor oli ühteaegu nii hirmutav kui humoorikas ja pani saali mitmelgi korral naerma. Ja muidugi Nukitsamees ise – jäi üle vaid imestada väikese Mikk Kaasiku esinemisjulgust ja kõlavat lauluhäält!  

2.a klassi Raido meelest olid näitlejate kostüümid lahedad ja Mariale meeldis teatrimaja. Tema arvates olid laulud nii ilusad, et oleks isegi neid laulda tahtnud. Uudne ja elevust tekitav oli meie laste jaoks seegi, et enne etendust võis istumise alla toreda karvase loomakujulise padja küsida, et paremini üle teiste näha. Vaheajal võis kohvikus maiustada ja imetleda Vanemuise teatri kaunist väikest maja.

Pärast etendust programm jätkus. Nooremad klassid suundusid mänguasjamuuseumisse. Seal oli terve maja lelusid täis. Lapsed polnud nii palju mänguasju korraga näinudki. Poistele meeldisid väga rongid, sest neid sai liikuma panna. Tüdrukutele meeldisid nukud ja karud. Briani meelest oli vahva näha selliseid nukke, millega tema emagi lapsena oli mänginud. Karolile aga jätsid kõige sügavama mulje uhked nukutoad. Lapsed said teada, et muuseumi maskott on kaisukaru Lillekäpp. Selle nime mõtles välja väike tüdruk Käbi Stolovitš.

3.b klass käis pärast teatrietendust Eesti Rahva Muuseumis Kuperjanovi tänaval. Seal oli  tunnine ekskursioon giidiga. Vaadati vanade taluhoonete makette ja kuulati huvitavaid lugusid meie esivanemate elust 150 aastat tagasi. Rehetoas lubati lastel ronida partele ja rasket käsikivi ringi ajada. Sai proovida ka ehtsast lambanahast kasukat. Vaadati vana reheahju ja hästi suurt pada, kus perenaine perele toitu keetis. Igal pool oli palju puust valmistatud tarbeesemeid, nagu näiteks järi, tulejalg, lähker, häll, söögilaud, puulusikad, riidekirstud  jne. Uuriti vanu põllutööriistu ning  hülge- ja kalapüügivahendeid. Ilusad olid ka taimedega värvitud vaibad. Teisel korrusel olid näha rahvarõivakomplektid maakondade kaupa.

Osa õpilasi külastas Ahhaa keskust. Kui käepaelad külge saadi ja maja tutvustus koos käitumisjuhistega ära kuulati, võis igaüks omal käel põnevat teadusmaailma avastama asuda. Tõmbenumbriks olid muidugi dinosaurused, kes tõetruult end liigutasid ja häälitsesid. Aga imearmsad olid ka äsja munast koorunud tibupojad. Tegevust jätkus küllaga nii lae all rattaga sõites kui end köiega kõrgustesse vinnates, samuti vee, liiva ja värviga seotud ülesandeid täites. Julgemad piilusid teisel korrusel asuvat näitust inimkeha saladustest või maitsesid kuivatatud putukaid sisaldavat maiustust.  

Maksim 2. klassist arvas, et kuigi teatrietendus oli toe, oli Ahhaa keskus veelgi vägevam, sest seal sai igasuguseid asju ise katsuda. Ülipõnev oli kauplus, kust kõikvõimalikke teadusega seotud mänge ja suveniire võis soetada. Sinna oleks ennast unustanudki, kui vaid aega oleks rohkem olnud.

Põnev päev oli märkamatult õhtusse veerenud, kell oli saanud viis ja ees ootas pikk kojusõit.

Kui lapsed viimaks kell 8 õhtul hämaras koolimaja juurde jõudsid, särasid nende silmad sündmusterohkest ja väsitavast päevast hoolimata ikka rõõmsalt ja jaladki kepslesid reipalt.  4.b klassi Leonhard arvas, et kõik koolipäevad võiksid sellised olla. Igal juhul jäävad need lapsed uusi ettevõtmisi ootama ja õpetajatel on kindel kavatsus teatrireiside traditsiooni jätkata.

Back to top