http://www.parnupostimees.ee/3387923/raekula-kooli-lapsed-kaisid-vanaema-ljuba-juures

Aastasadu on eestlaste kaasmaalasteks olnud teiste rahvuste esindajad. Oleme oma naabritega saanud väga lähedaseks, kuid jäänud ka pisut võõraks. Teame neid kui  inimesi meie kõrval, kuid kas tunneme lähemalt ka nende rahvuslikke eripärasid ja kombeid?

Tänapäeva koolis õpivad klassikaaslastena eri rahvuste esindajad. Olgu neid palju või vähe, kuid nad ihkavad hoida oma kultuuri. Teistel on põnev teada saada, mil kombel elu naabrite juures käib.

Raeküla kooli algklassides õpib lapsi, kelle emakeel pole eesti, vaid hoopis vene keel. Eks koolitundides ole räägitud küll, millised kombed on eri rahvustel, kuid oma silm on kuningas. Seda enam, et Pärnu lähedal maalilises Soomra külas asub vana Eesti talu, mis teistkordsele elule on ärganud hoopis erilisel moel. Talust on saanud hoopis Vene talu.

Just sinna tallu asusidki novembrikuu esimesel nädalal teele Raeküla kooli 2. klasside lapsed. Õpilasi ootas perenaine Ljuba, kes lubas lastele, et teda võib kutsuda baba Ljubaks. Tulid ju lapsed maale külla kui oma vanaemale. Kuid imestus oli suur, sest vanaema maakodu oli sootuks teistsugune, kui oldi harjunud nägema.

Alguses õppisid lapsed sügavat vene kummardust, siis kostitati külalisi soola-leivaga. Järgnevalt rääkis vanaema Ljuba lastele vene rahva kommetest, viis neid vanaaegsesse kambrisse, kus oli voodi rohkete tikitud patjadega, Vene ahi, samovar ja toanurgas tänapäeva lapse silmale veider pilt küünlaga. Siit said lapsed teada, et see oli kodune palvenurk ikooniga.

Õues ootas lapsi tõeline Vene ahi, mis oli neile tuttav muinasjuttudest. Seesugune ahi oli asendamatu: seal tehti süüa, see andis sooja ja selle peal sai magada. Kõigi üllatuseks tegi perenaine ahjuukse lahti ja sealt paistsid maitsvad hautatud kartulid. Kuid potid tuli ju ahjust kätte saada. Selleks toodi eriline abivahend ja julgemad võtsid toidu ahjust välja. Veel suurem oli imestus, kui lauale ilmusid maavõi ja maitsvad omatehtud hapukurgid. Parimat sööki poleks osanud värskes õhus ette kujutada. Järgnesid rahvuslikud mängud, tutvumine samovari hingeeluga ja lillmaalinguga rahvuslike puunõude uurimine.

Lõpetuseks kutsus vanaema Ljuba meid rikkalikult kaunistatud peretuppa jooma kibuvitsateed ning maiustama pannkookide ja präänikutega. Lapsed märkasid, et perenaine ei unusta lindegi. Neile oli põõsa otsa toidupooliseks riputatud barankasid.

Oli tore ja südamlik külaskäik sombusel sügispäeval. Proua Ljuba pani lastele kaasa priske õunakoti ja saatis meid lehvitustega teele.

Kellele jagus äratundmisrõõmu, kellele aga avastusrõõmu. Targemaks said aga kõik.

Back to top