https://parnu.postimees.ee/4304527/raekula-kooli-lapsed-tutvusid-eesti-toidu-aastaringiga-kurgjal

Aasta-aastalt muutub koolielu mitmekülgsemaks. Kurgja talumuuseum on alati pakkunud toredaid õppeprogramme ja hoidnud au sees rahvustunnet. Sel korral said Pärnu Raeküla kooli lapsed osa programmist "Eesti toitu aastaring talus".

Perenaised ootasid tulijaid tareuksel. Esmalt nägid lapsed omaaegseid taluhooneid. Oma madalate lagede, lihtsa puitmööbli ja väikeseruuduliste akendega erinesid palju tänapäeva kodudest. Samuti olid laudad, aidad ja tööriistakuurid sellised nagu meie esiisade aegu. Kogu elukorraldus toimiski nii, nagu oleksime sattunud ajas tubli sammu tagasi.

Kui välised toimetused laudas ja veskis olid meile selgeks saanud, aeda ja põllulegi kaetud, oli kord tubaste toimetuste käes. Enne tuppa minekut vaadati üle aga kõik tera-, aed- ja köögiviljad, mida inimesed muiste kasvatasid.

Kambris jagati lapsed suurperedesse, nagu vanasti valdavalt olid: peremees, perenaine, sulased ja tüdrukud. Kõigil omad ülesanded ja ajastukohased rõivadki üll. Selgitati muistseid lauakombeid. Kus istus mees-, kus naispere ja kuidas lastega lood olid. Kuulajail oli eriti veider mõista seda, et vanasti ei pruukinudki söögilauast tõustes kõht täis olla, sest toitu oli vähe ja sööjaid palju.

Toidu kasvatamine sõltus suuresti peremehe hoolikusest ja ilmast ning pere toitmine perenaise leidlikkusest ja kokkuhoidlikkusest. Raisku ei läinud midagi, isegi mitte silgusoolvesi. Samuti kummastasid lapsi imelike nimedega toidud nagu kile, rokk, mähk ja kört. Veel segasem oli asi siis, kui jutt läks nõudele. Milleks küll olid lass, tõrs ja lännik? Igatahes oskavad Raeküla kooli lapsed nüüd selgitusi jagada, millega tegu.

Pärast seesugust õppetundi, kui taluelust juba aimu saadi, olid plaanis praktiline tegevus, nimelt kaeraküpsiste küpsetamine. Selles osales kogu talupere: kes tegi võid, kes kaalus, segas või maitsestas. Töö oli tegijaile meelepärane ja küpsised, mis hiljem lauale kanti, imemaitsvad.

Kurgja perenaised kostitasid külalisi sooja talutoiduga, mis meie mõistes hautise nime kandis, juurde pakuti Kurgja talu lehmade piimast laste omatehtud võid, koduleiba ja karaskit.

Kui talueluga seonduv oli selgeks saanud, mõistsid lapsed, et elu oli vanasti päris raske, sest kõik tuli teha ise. Laiskusel ja lohakusel kohta polnud, sest siis ähvardas taluperet nälg, külm ja viletsus.

Nüüd, kui lapsed teavad, kust toit meie lauale saab ja kui palju tuleb selleks vaeva näha, oskavad nad ehk rohkem hinnata töötegijat ja pidada lugu toidust ja traditsioonidest.

Et kõik ikka paremini meelde jääks, anti meile koduteele kaasa praktilistest ülesannetest koosnevad töövihikud, mis õpitu kenasti kokku võtavad.

Back to top